Peale uue kütte- või jahutussüsteemi valmimist tuleb süsteem tasakaalustada, et kõikides küttekehades (radiaatorites) oleksid tagatud vajalikud soojuskandja (küttevesi) vooluhulgad.
Üldjuhul, mida kaugemal paikneb küttekeha soojussõlmest, seda pikem tee tuleb läbida soojuskandjal ja seda suurem on rõhukadu. Kui süsteemi ei ole kunstlikult tasakaalustatud, siis tsirkuleerib soojussõlmele lähemates kontuurides ettenähtust rohkem soojuskandjat ja kaugemates ettenähtust vähem. Tasakaalustamata küttesüsteemi korral on soojussõlmele lähemal olevates ruumides kõrgem temperatuur ja kaugemates liiga madal.
Süsteemide tasakaalustamiseks kasutatakse spetsiaalseid seadistatavaid ventiile – tasakaaluventiile (liiniseadeventiile).
Enamikul tasakaaluventiilidel on otsikud mõõteriista ühendamiseks, et selle abil väljareguleerida projektis ettenähtud vooluhulgad. Juhul, kui projekt puudub, tuleb ikkagi enne tasakaalustamist arvutada vooluhulgad.
Läbiviidud tasakaalustamise kohta koostatakse protokoll või raport.
Küttesüsteemi tasakaalustatuse aspektist on elamus kolm kategooriat elanikke:
- need, kellel on külm;
- need, kellel on normaalne;
- need, kellel on liiga soe.
Peale tasakaalustamist on esimene grupp väga rahul paranenud olukorraga.
Teine grupp, kellel oli normaalne, on jätkuvalt normaalne ja arvab, et kulutused tasakaalustamisele olid üsna mõttetud.
Kolmanda grupi arvates on nüüd kõigele lisaks toas jahedavõitu, küttearved sama suured kui enne, nii et „maksa nagu surnud hobust“.
Siinkohal tuleb meenutada, et hoone on tervik ja kõik korterid maksavad kütte- ning hoolduskulusid.
