Soojusenergia hind tõuseb üha kiiremas tempos, küttearve moodustab üle poole korteriomanike kommunaalmaksetest – ja individuaalse küttekulu arvestus muutub järjest aktuaalsemaks teemaks. Eestis on küttekulude jaotamisel valdavalt levinud praktika – jaotada elamus tervikuna tarbitud soojusenergia (selle maksumus) korterite vahel proportsionaalselt nende köetava pinnaga, mitte lähtuvalt korterite tegelikust soojustarbimisest.
Selline meetod ei motiveeri elanikke kütteenergiat mõistlikult kasutama, sest kõik kasutavad saadavat kütet “täiega”, arvates, et naaber kasutab “täiega”. Nii aga ei teki võimalust küttekuludelt kokku hoida. (kokkuhoiu all me mõistame energia tarbimist vajalikus koguses siis, kui seda vajatakse ja seal, kus seda vajatakse).
Individuaalne küttekulu mõõtmine ergutab aga tarbijat käituma energiat säästvamalt, mis lõppkokkuvõttes mõjutab otseselt tema enda küttearvet.
Korterite individuaalse küttekulu arvestussüsteem (IKAS) on viimasel ajal palju poleemikat tekitanud. Ühed pooldavad, sest näevad võimalust oma kulude vähendamiseks, teised kardavad, et tuleb hoopiski rohkem maksma hakata.
Kas küttekulujaoturid ikka tagavad ühistu liikmete võrdse kohtlemise?
Üle 20 aasta tagasi hakati paigaldama korteritesse veearvesteid, ka nendele sai algul osaks tugev vastuseis. Ometi tuleb möönda, et vee tarbimine on oluliselt vähenenud, kuna inimestel tekkis motivatsioon säästa.
Meie kogemus näitab, et pärast individuaalse küttekulu arvestussüsteemi paigaldamist tekib inimestel motivatsioon kütteenergiat säästa, kuna ilmneb selge isiklik kasu. Rohkem hakatakse mõtlema oma tegelikule soojusvajadusele ja muudetakse vastavalt oma käitumist.
Täna paigaldatakse ainult Euroopas üle 4 miljoni küttekulujaoturi aastas. Näiteks Saksamaal muudeti juba 1981.aastal tarbimisest sõltuv arvestus mitmepereelamutele kohustuslikuks. See on piisavalt pikk aeg selgusele jõudmiseks, et soojakulu on vaja mõõta, arvestades tõusvaid küttehindu.
