Arvestuse metoodika seisneb kogu maja eelneva kuu kütte maksumuse jaotamises korterite vahel.
Küttekulujaoturite poolt loetud impulssidele antakse väärtused lähtuvalt radiaatori küttevõimsusest (suurusest). Radiaatori võimsuse määramisel võetakse aluseks hoone kütteprojektis antud arvutuslikud küttevee temperatuurid ja reaalselt antud ruumi paigaldatud radiaatori mõõdud või kataloogiandmed.
Arvestuskuu soojakulud jaotatakse tarbimisest sõltumatuks ja tarbimisest sõltuvaks osaks. Seega kujuneb iga korteri küttesumma kahest osast:
1 – üldkulu ehk tarbimisest sõltumatu osa (tegelikult küll sõltub, kuid sääst jaguneb kõikide korterite vahel proportsionaalselt pinnaga);
2 – küttekulujaoturite näitude ehk tarbimisest sõltuv osa.
Üldkulude osa tuleb tasuda nagu vanasti korteri pindala järgi. Üldkulude osa peaks moodustama küttearvest 50…80%. Tarbimisest sõltuv osa jagatakse vastavalt jaoturite näitudele, arvestatakse ka radiaatorite võimsusi. See peaks olenevalt elamu tüübist ja soojustusest jääma piiridesse 20…50%.
Selline jaotamine on vajalik, kuna majas on ka üldised soojuskulud, mis ei sõltu individuaalsest tarbimisest, näit. trepikodade küte, soojuskaod keldris ja soojussõlmes jne. Ka sooja tarbevee tsirkulatsiooni kulu jääb küttekulude hulka, kui just ei kasutata soojavee varustuses eraldi soojusarvestit (viimase kasutamisel tavaliselt suureneb märgatavalt vee soojendamise kulu kuupmeetri vee kohta).
Korteriühistu peaks sätestama küttekulude jaotamise põhikriteeriumid nagu kütmise üldkulude osakaal ja lisaks veel nn ruumide asukoha kaalumistegurid – RKT (paranduskoefitsiendid). Eesmärk on mitte tekitada sotsiaalset ebavõrdsust küttekulude jaotamisel, samas motiveerides inimesi energiat säästlikult kasutama.
Kehtestada tuleks reeglid ka juhuks, kui keegi kogemata või pahatahtlikult rikub küttekulujaoturit, mistõttu ei saa arveldusperioodil mõistlikku tulemit (praktika näitab, et igas kolmandas majas leidub keegi, kes püüab küttekulujaoturit mõjutada).
Paranduskoefitsientid RKT aitavad tasakaalustada kütmise seisukohalt ebasoodsas asukohas paiknevate korterite (näit. nurgakorterid, esimene või viimane korrus) energiasäästu võimalusi. Tegelikult on asi ju sedapidi, et keskel paiknevate ruumide soojuskadu on väiksem tänu neid ümbritsevatele ruumidele, seega kokkuhoidu saavutatakse ainult tänu ühtsele paiknemisele. Iga eraldi seisva korteri küttekulu oleks märksa suurem.
Paranduskoefitsient RKT määrab elanikule arusaadavalt, millisel määral on tema korter ebasoodsas asukohas võrreldes kogu maja „kõige soojema“ korteriga, mille RKT=1,0.
Kuidas arvutatakse välja paranduskoefitsiendid?
Meie pakume 2 paranduskoefitsientide arvutamise metoodikat.
1. Lihtsustatud koefitsientide arvutamine põhineb korterite küttekulude võrdlusanalüüsil teatud perioodi eest (vt tabelit), kusjuures paranduskoefitsient määrab elanikule arusaadavalt, mil määral on tema korter ebasoodsas asukohas võrreldes kogu maja „kõige soojema“ korteriga, mille paranduskoefitsient on 1,0.
2. Paranduskoefitsientide (RKT) arvutuslik määramine lähtuvalt iga ruumi välispiirete soojusjuhtivusest, pindalast ja ruumi kubatuurist. Sellise töö võib tellida meie energiaaudiitorilt, aga ka mõnelt teiselt spetsialistilt.
Lõpliku otsuse kaalumistegurite kasutamiseks teeb ikkagi tellija, kes võib eelistada omi variante.
